Hommikul aknast välja vaadates ja tänast päeva ette mõeldes ,tõotas see tulla üle pika aja üks parimaid.
Aga ilmselgelt on absoluutselt kõikviimasel ajal minu vastu. Kontsert oli iisegi nii enamvähem , polnud ühtegi tantsu kus ma poleks midagi sassi ajanud aga see on minu puhul isegi üllatavalt hea tulemus.
Kui paar päeva tagasi olin ma enamvähem kindel otsuses , et mu jalad puudutavad selle kontserdiga viimast korda seda tantsumatti ja seisavad viimast korda sellel laval , siis täna hommikul seal seistes ja varbaid mööda matti vedades tundus mulle , et äkki see on siiski midagi mis on minu jaoks , midagi , mille lõpetamine oleks vale...Aga vb ka mitte , oehh...kõik on nii segane , kõik on viimasel ajal üldse segane.
Arvasin , et õhtu veedan tüdrukutega aga ilmselt arvasin valesti , siis lõpetasin ma lõpuks õhtu väljas jalutamisega .Jalutasin päris suure tiiru , istusin staadioni pingil , mõtlesin oma mõtteid ja vahelduva eduga valasin isegi krokodillipisaraid aga see selleks , ebavajalik info.
Aga mis seal ikka , lõpuks olengi siin nagu ikka , peas vaid üks ja see sama mõte , mis ei  taha mitte kuidagi ära minna...kuid millest ma lõppudelõpuks ikka pean kuidagi lahti saama , muidu ma lõpetan veel rohkem põhjas kui ma praegu olen.
Aga olgem ausad , kellele see põhjas olek ikka väga korda läheb peale minu enda ja nagu alati mina saan ikka hakkama, alati olen saanud.Ja pealegi , nagunii lähen varsti teil jalust ära , pidage veel poolteist kuud vastu , siis ei pea mind enam nägema.Vot!




Aga kas see hakkabki nüüd nii olema...?

Kui jaa siis lihtsam veits , kerge hug with the rope around the neck..okei , päris elu kallale ma endale veel ei lähe , kuigi oleks väärt küll seda .Aga samas , ise olen süüdi , nüüd ise pean kannatama ka .