Täna jalutades suutis b' mulle isegi juba mõtted pähe panna , kuidas ma suudan suvega kõik uuesti nii enamvähem korda saada , enamvähemgi... ja see andis jõudu juurde.
Aga seal seistes ja taludes seda kuidas mind nahhaalselt ignoreeritakse , see kustutas need mõtted täielikult ja nüüd ma olen tagasi jälle seal samas punktis , kust ma alustasin.
Ja koju jõudes saada teada , et opp mis mind hetkel ainukese asjana jooksmisest , tantsust ja kõigest muust eemal hoidis lükati kuhugile kaugustesse...mis tähendab veel 3-4 kuud sellest kõigest eemal , ma ei suuda...
hetkel on tõesti ainus tunne , et nöör kaela ja korras...
Kuid ma siiski arvan , et ma saadan kõik need arstid , vabandust väljenduse pärast , aga lihtsalt p*rseeee haaran kapist oma jooksutossud ja lihtsalt lähen , ma tean , et ma tunnen ennast pärast seda kordi paremini , joostes saavad kõik mured kuidagi iseenesest lahenduse...Ma küll tean , et sellega võin ma oma põlve täiesti tuksi keerata aga ma tõesti hetkel ei hooli...läbi pisarate ja valu aga rahuloluni...vähemalt hetkekski...
Ma lihtsalt tunnen kuidas kõik on lihtsalt niiii puuuuutsisssss!!!!!!!!
No comments:
Post a Comment