Hey october...be good, suprise me and take my breathe away !

Vahel tundub, et mu elu on täis nostalgiat. Just sellist nagu pärast seda, kui oled vaadanud ära mõne romantilise komöödia või järjekordse osa oma lemmikseriaalist koos oma lemmiknäitlejatega. Tekib tahtmine elada läbi seda ideaalset elu, mis meile ekraanilt vastu peegeldab... Siis aga tundub nagu elu oleks iseenesest paika loksunud. Tunned rõõmu tühistest pisiasjadest, umbes nii nagu mina praegu...
Hoian end eemale hetkel sellest suurest plaanist, mida kõik rõhutavad. Sellest THINK BIG AND SUCCEED olukorrast, mida kõik olulisemaks peavad. Ma mõistan, et ma olen noor ja ambitsioonikas ja valmis "suurteks tegudeks" ja valmis "maailma vallutama" aga ehk mõni teine kord. Mõni järgmine aasta. Pärast mõnda elukogemust.
Praeguseks mulle piisab sellest, mis mu elus on- Esimesed majandusõpingud, uus linn, uued tuttavad, uus keskkond. Mulle täiesti meeldib tegeleda oma asjadega mõtlemata sellele, mis saab 5 või 10 aasta pärast. See on tore, ausalt!

Kui oled loobumisest loobunud ja hakkad elama
Näed lõpuks, salamisi endaga sul meeldib võidelda
Kaotusest sa võidu lood
Kaotajaks jäägu teised igalpool

Ei trotsi üksindust, sest oled endaga
Sul pole vaja muud kui ainult uskuda
Pea tõstad üles käed ja julged karjuda
Et kogu kurbuse sa naeru uputad...




Kaotusest sa võidu lood, kaotajaks jäägi teised igalpool!

Eelmisel pühapäeval olin ma täiesti kindel, et kõigest sellest Tartusse kolimisest ja majandusteaduskonnast saab totaalne disaster... eksisin! noh majandusteaduskonna osas on mul ikka veel kahtlusi, sest esimene nädal on olnud juba väga raske ja ei saa lubada endale selliseid hetki, et ennast lihtsalt läbi vedada. Kõigest tuleb omandada nii palju kui pea vähegi võtab.
Igastahes ma armastan siin olla! ja seda päris ausalt.
Jh ma tunnen kõigist kohutavalt puudust, seda ma ei väidagi, et nii ei ole aga siin on hea olla. päris ausalt.
Juba peale esimest kursuse tutvumispidu sain ma aru, et mul on kordades paremad kursusekaaslased, kui ma oodata oskasin. Kõik võtavad sind kui puhast lehte, nad ei hinda... kutid on jube seltsivad ja tüdrukud on sama hullud, kui mina ise :D ja lisaks sellele olen ma ühel kursusel tüdrukuga, kes on teine mina ja seda nii reaalselt kui reaalselt veel saab. Ta on välimuselt mina, olekult mina ja kui ta esimest korda suu lahti tegi pidin ma pikali kukkuma, ta on täiesti mina :D Nagu ta ise selle peale ütleb olen ma ta sister from another mister ;) Igastahes on nad väga lahedad ja ma loodan, et teil tuleb ka kunagi see võimalus et nendega kohtuda.


Eile nt oli meil kursuse tutvusmispidu vol2.
Meid viidi bussiga linnast välja, siis jagati gruppidesse ja anti 10 ülesannet. Need ülesanded sisaldasid viina, siidri, bocki, walteri ja veel viina joomist, lisaks sellele enda paljaks koorimist ja kasuks tulid ka majanduslikud teadmised ning aliase pikaajaline kogemus.
Nii sellest lähemalt siis... kui meid gruppidesse ära jagati anti meile grupi peale siider, viin ja õhupall. Tegime siis nii, et poisid jõid ja mina puhusin õhupalli katki- plaan paigas ja õhupall katki puhutud lõpetasime 3datena. siis läksime järgmisesse punkti. Järgmises punktid ootas meid riietekett! Noh olime siis esimene tiim seal ja muidugi oli väljas väga valge aga see ei hoidnud meid tagasi. Minu grupi poisid olid nii hingega asja juures, et neil kadusid jalast isegi bokserid mille eest meile muidugi lisapunkte anti :)
Peale seda lennutasime paberlennukeid, jõime bocki, lugesime numbreid, jõme veel viina ja õlut, siis ajasime pliiatsit pudelisse, möllasime paberirulliga ja mängisime aliast(sidruniga suus).a ristsõna lahendasime ka :)
Igastahes nagu te arvata võite meie bätmänni tiim võitis. Auhinnaks saime me 50 eurot baarikrediiti ja palju palju tasuta pääsmeid klubidesse.

Igastahes mulle meeldib ja loodetavasti meeldib ka edaspidi!

Mida lähemale jõuab reaalsus ja arusaam, et varsti ongi kõik ja tuleb juba minna, seda suurem koorem tundub langevat südamele.
Veetnud viimased nädalad hommikust õhtuni sõbrannadega saan ma järjest rohkem aru, et see ei jää nii,et see saab olema palju raskem ja, et sellega murdub midagi kuskil sees.
Eile õhtul koos istudes ja kaarte mängides ei tundnud meist keegi kurbust, segadust, veel vähem meeleheidet. Naerdi ikka vanade naljade üle, kiusati üksteist juba möödunud teemadega, lahkudes joosti mööda treppe just nagu siis kui meil oli selleks veel palju aega. Nüüd aga kui üks meist on juba tulevikule vastu astuma saadetud ja teine on kohe kohe lahkumas on tunne nagu miskit ei jääkski alles, justkui kõik see lootus ja need lubadused oleks tühised ja katteta... Kuid ma loodan, et siiski mitte.
Kõike ei saa ju ka kaotada- meil on mälestused, hoolimine, igatsus... Heh, meil on skype!

Õnn ja õnnetunne.

Ma olen õnnelik! Jah, täpselt nii lihtne see ongi. Ma olen taaskord õnnelik üle selle pika aja, kui ma päris nii õnnelik ja rahumeelne ei olnud. Ja ma pole õnnelik sellepärast, et minu kõrvale oleks tulnud kedagi uut... ei , kõik on ikka vanaviisi.
Ma olen jõudnud punkti, kus ma mõistan, et õnnelikuks teevad ka pisiasjad, sellised väikesed harjumused, mitte et ma seda varem teadnud poleks aga taaskord hindan ma neid veidi rohkem...

Mulle meeldib üksi olla. Mulle meeldib üksi kohvi ja teed juua. Mulle meeldib enda seltsis raamatut lugeda. Mulle meeldib bussiga üksi sõita ja üksi koju kõndida. See kõik annab mulle aega mõelda ja oma prioriteete paika seada. Mulle meeldib üksi süüa ja üksi muusikat kuulata, samamoodi nagu mulle meeldib vahetevahel vaniljeküünla lõhnases õhus aknalaual istuda ja lihtsalt olla. Mulle meeldib üksi vihmase ilmaga jooksmas käia ja pärast kuuma dušši teetassiga ennast teki sisse kerra tõmmata. Mulle meeldib üksi olles kitarri mängida. Mulle meeldib üksi olles joonistada. Ma armastan üksi olemist. Üksi olek annab mulle vabaduse ja vabadus on mulle oluline.
Ärge saage nüüd valesti aru, ma armastan oma inimesi ka. Mulle meeldib nendega koos olla. Aga vahel sa lihtsalt ei jõua...Vahel on vaja distantsi. Distantsi selleks, et olla see, kes sa saad olla üksinda. Nautida neid pisiasju, mis teevad sind õnnelikuks. Üksi olek on üks nendest pisiasjadest, mis teevad mind õnnelikuks ja sellepärast ma olengi õnnelik. Ma olen õnnelik, sest ma saan olla üksi, ükskõik kui absurdne see ka ei tundu.

Ma olen õnnelik, et mu kõrval on minu inimesed. Õnnelik, et mul on mu toetav pere, mu sõbrad, just need klassikaaslased, armastavad vanavanemad, maailmas ringi rändavad sugulased. Ma olen õnnelik, et nad on mul olemas, ükskõik kus nad praegu ka ei ole. Ma olen õnnelik, et mu elus on olnud inimesi, kes on pannud mind mõistma iseennast. Mul on kahju, et neid enam ei ole aga ma loodan, et nad tulevad tagasi, sest ma olen õnnelik, et nad olid.

Just sellepärast olengi ma õnnelik. Pisiasjade pärast.