Ma olen jõudnud punkti, kus ma mõistan, et õnnelikuks teevad ka pisiasjad, sellised väikesed harjumused, mitte et ma seda varem teadnud poleks aga taaskord hindan ma neid veidi rohkem...
Mulle meeldib üksi olla. Mulle meeldib üksi kohvi ja teed juua. Mulle meeldib enda seltsis raamatut lugeda. Mulle meeldib bussiga üksi sõita ja üksi koju kõndida. See kõik annab mulle aega mõelda ja oma prioriteete paika seada. Mulle meeldib üksi süüa ja üksi muusikat kuulata, samamoodi nagu mulle meeldib vahetevahel vaniljeküünla lõhnases õhus aknalaual istuda ja lihtsalt olla. Mulle meeldib üksi vihmase ilmaga jooksmas käia ja pärast kuuma dušši teetassiga ennast teki sisse kerra tõmmata. Mulle meeldib üksi olles kitarri mängida. Mulle meeldib üksi olles joonistada. Ma armastan üksi olemist. Üksi olek annab mulle vabaduse ja vabadus on mulle oluline.
Ärge saage nüüd valesti aru, ma armastan oma inimesi ka. Mulle meeldib nendega koos olla. Aga vahel sa lihtsalt ei jõua...Vahel on vaja distantsi. Distantsi selleks, et olla see, kes sa saad olla üksinda. Nautida neid pisiasju, mis teevad sind õnnelikuks. Üksi olek on üks nendest pisiasjadest, mis teevad mind õnnelikuks ja sellepärast ma olengi õnnelik. Ma olen õnnelik, sest ma saan olla üksi, ükskõik kui absurdne see ka ei tundu.
Ma olen õnnelik, et mu kõrval on minu inimesed. Õnnelik, et mul on mu toetav pere, mu sõbrad, just need klassikaaslased, armastavad vanavanemad, maailmas ringi rändavad sugulased. Ma olen õnnelik, et nad on mul olemas, ükskõik kus nad praegu ka ei ole. Ma olen õnnelik, et mu elus on olnud inimesi, kes on pannud mind mõistma iseennast. Mul on kahju, et neid enam ei ole aga ma loodan, et nad tulevad tagasi, sest ma olen õnnelik, et nad olid.
Just sellepärast olengi ma õnnelik. Pisiasjade pärast.
No comments:
Post a Comment