I get jealous but i'm stubborn... i won't say a thing! I'll just take a minute to be by myself to deal with it.

... and you will never know how i felt and it was something you did.

2014-2015 changed me alot

and thanks for that!

Oleme jõudnud selle aastaga nüüd nii kaugele, et pmslt on pool aastat läbi... 20 tuli ka minule ette ära, seda juba küll paar 10 päeva tagasi aga muutunud pole nagu siiani midagi. Esimene aasta ülikooli on ka kohe lõppemas, täpsemalt 3 nädala pärast ja siis tuleb hetk, kus on aeg suvest viimast võtta ja pakin oma kohvri ja lähen trippima. Alustan kõigepealt Soome minekust, kus viibin nii umbes kuu ja siis avastab Eesti ilu ja valu taaskord.
Kõik on nii muutunud- sõbrad, tunded, keskkond... tunnen puudust vanast, kuid olen tänulik uuele! Ilma selle kõigeta poleks ma praegu siin ja see inimene, kes ma olen täna.

If i died today will you be satisfied with the last conversation we had, let that sink in...

Respekt inimeste vastu, kes sind toetavad? kes sind toetasid? OMA VANEMATE vastu?kes seisid su kõrval?kes siiani veel vastu peavad ja on su kõrval?Respekt üldse inimeste vastu? Jh, võiksin seda nimekirja jätkata, kuid mõttetult, sest me teame, et seda pole...PUUDUB. Respekt enda vastu? Ka see tõenäoliselt puudub. Alles on jäänud vaid isekus, enesekesksus...EGOISM.
Kuidas sa vastu pead selles vihkamises... põlguses? See laastab. Varsti on sinust alles vaid inimvare, kui sa seda juba ei ole. Sa tuled...hävitad...lõhud kõik, mille sa vähegi kätte saad...iga väiksemagi tugipunkti, mis sinu vastas olevat inimest veel püsti hoiab ja lahkud ilma häbi tundmata... süümepiinadeta...Ootad kuni inimesed on end taas püsti ajanud...näitavad ennast tugevamast küljest ja siis sa tuled taas nagu tuumakatastroof ning hävitad uuesti kõik, mis vahepeal sai kildudest kokku kleebitud lootes, et seekord jääb kõik püsima...
Kilde on järjest raskem kokku korjata...üha raskem ühendada.
Minu tugipunktidest on alles tolm, mis järgmise suurema tuulega õhku tõuseb ja kaob, endast tühja koha maha jättes. Võid edasi liikuda, siin pole enam midagi hävitada...

Hey october...be good, suprise me and take my breathe away !

Vahel tundub, et mu elu on täis nostalgiat. Just sellist nagu pärast seda, kui oled vaadanud ära mõne romantilise komöödia või järjekordse osa oma lemmikseriaalist koos oma lemmiknäitlejatega. Tekib tahtmine elada läbi seda ideaalset elu, mis meile ekraanilt vastu peegeldab... Siis aga tundub nagu elu oleks iseenesest paika loksunud. Tunned rõõmu tühistest pisiasjadest, umbes nii nagu mina praegu...
Hoian end eemale hetkel sellest suurest plaanist, mida kõik rõhutavad. Sellest THINK BIG AND SUCCEED olukorrast, mida kõik olulisemaks peavad. Ma mõistan, et ma olen noor ja ambitsioonikas ja valmis "suurteks tegudeks" ja valmis "maailma vallutama" aga ehk mõni teine kord. Mõni järgmine aasta. Pärast mõnda elukogemust.
Praeguseks mulle piisab sellest, mis mu elus on- Esimesed majandusõpingud, uus linn, uued tuttavad, uus keskkond. Mulle täiesti meeldib tegeleda oma asjadega mõtlemata sellele, mis saab 5 või 10 aasta pärast. See on tore, ausalt!

Kui oled loobumisest loobunud ja hakkad elama
Näed lõpuks, salamisi endaga sul meeldib võidelda
Kaotusest sa võidu lood
Kaotajaks jäägu teised igalpool

Ei trotsi üksindust, sest oled endaga
Sul pole vaja muud kui ainult uskuda
Pea tõstad üles käed ja julged karjuda
Et kogu kurbuse sa naeru uputad...




Kaotusest sa võidu lood, kaotajaks jäägi teised igalpool!

Eelmisel pühapäeval olin ma täiesti kindel, et kõigest sellest Tartusse kolimisest ja majandusteaduskonnast saab totaalne disaster... eksisin! noh majandusteaduskonna osas on mul ikka veel kahtlusi, sest esimene nädal on olnud juba väga raske ja ei saa lubada endale selliseid hetki, et ennast lihtsalt läbi vedada. Kõigest tuleb omandada nii palju kui pea vähegi võtab.
Igastahes ma armastan siin olla! ja seda päris ausalt.
Jh ma tunnen kõigist kohutavalt puudust, seda ma ei väidagi, et nii ei ole aga siin on hea olla. päris ausalt.
Juba peale esimest kursuse tutvumispidu sain ma aru, et mul on kordades paremad kursusekaaslased, kui ma oodata oskasin. Kõik võtavad sind kui puhast lehte, nad ei hinda... kutid on jube seltsivad ja tüdrukud on sama hullud, kui mina ise :D ja lisaks sellele olen ma ühel kursusel tüdrukuga, kes on teine mina ja seda nii reaalselt kui reaalselt veel saab. Ta on välimuselt mina, olekult mina ja kui ta esimest korda suu lahti tegi pidin ma pikali kukkuma, ta on täiesti mina :D Nagu ta ise selle peale ütleb olen ma ta sister from another mister ;) Igastahes on nad väga lahedad ja ma loodan, et teil tuleb ka kunagi see võimalus et nendega kohtuda.


Eile nt oli meil kursuse tutvusmispidu vol2.
Meid viidi bussiga linnast välja, siis jagati gruppidesse ja anti 10 ülesannet. Need ülesanded sisaldasid viina, siidri, bocki, walteri ja veel viina joomist, lisaks sellele enda paljaks koorimist ja kasuks tulid ka majanduslikud teadmised ning aliase pikaajaline kogemus.
Nii sellest lähemalt siis... kui meid gruppidesse ära jagati anti meile grupi peale siider, viin ja õhupall. Tegime siis nii, et poisid jõid ja mina puhusin õhupalli katki- plaan paigas ja õhupall katki puhutud lõpetasime 3datena. siis läksime järgmisesse punkti. Järgmises punktid ootas meid riietekett! Noh olime siis esimene tiim seal ja muidugi oli väljas väga valge aga see ei hoidnud meid tagasi. Minu grupi poisid olid nii hingega asja juures, et neil kadusid jalast isegi bokserid mille eest meile muidugi lisapunkte anti :)
Peale seda lennutasime paberlennukeid, jõime bocki, lugesime numbreid, jõme veel viina ja õlut, siis ajasime pliiatsit pudelisse, möllasime paberirulliga ja mängisime aliast(sidruniga suus).a ristsõna lahendasime ka :)
Igastahes nagu te arvata võite meie bätmänni tiim võitis. Auhinnaks saime me 50 eurot baarikrediiti ja palju palju tasuta pääsmeid klubidesse.

Igastahes mulle meeldib ja loodetavasti meeldib ka edaspidi!