Respekt inimeste vastu, kes sind toetavad? kes sind toetasid? OMA VANEMATE vastu?kes seisid su kõrval?kes siiani veel vastu peavad ja on su kõrval?Respekt üldse inimeste vastu? Jh, võiksin seda nimekirja jätkata, kuid mõttetult, sest me teame, et seda pole...PUUDUB. Respekt enda vastu? Ka see tõenäoliselt puudub. Alles on jäänud vaid isekus, enesekesksus...EGOISM.
Kuidas sa vastu pead selles vihkamises... põlguses? See laastab. Varsti on sinust alles vaid inimvare, kui sa seda juba ei ole. Sa tuled...hävitad...lõhud kõik, mille sa vähegi kätte saad...iga väiksemagi tugipunkti, mis sinu vastas olevat inimest veel püsti hoiab ja lahkud ilma häbi tundmata... süümepiinadeta...Ootad kuni inimesed on end taas püsti ajanud...näitavad ennast tugevamast küljest ja siis sa tuled taas nagu tuumakatastroof ning hävitad uuesti kõik, mis vahepeal sai kildudest kokku kleebitud lootes, et seekord jääb kõik püsima...
Kilde on järjest raskem kokku korjata...üha raskem ühendada.
Minu tugipunktidest on alles tolm, mis järgmise suurema tuulega õhku tõuseb ja kaob, endast tühja koha maha jättes. Võid edasi liikuda, siin pole enam midagi hävitada...
No comments:
Post a Comment