I get jealous but i'm stubborn... i won't say a thing! I'll just take a minute to be by myself to deal with it.

... and you will never know how i felt and it was something you did.

2014-2015 changed me alot

and thanks for that!

Oleme jõudnud selle aastaga nüüd nii kaugele, et pmslt on pool aastat läbi... 20 tuli ka minule ette ära, seda juba küll paar 10 päeva tagasi aga muutunud pole nagu siiani midagi. Esimene aasta ülikooli on ka kohe lõppemas, täpsemalt 3 nädala pärast ja siis tuleb hetk, kus on aeg suvest viimast võtta ja pakin oma kohvri ja lähen trippima. Alustan kõigepealt Soome minekust, kus viibin nii umbes kuu ja siis avastab Eesti ilu ja valu taaskord.
Kõik on nii muutunud- sõbrad, tunded, keskkond... tunnen puudust vanast, kuid olen tänulik uuele! Ilma selle kõigeta poleks ma praegu siin ja see inimene, kes ma olen täna.

If i died today will you be satisfied with the last conversation we had, let that sink in...

Respekt inimeste vastu, kes sind toetavad? kes sind toetasid? OMA VANEMATE vastu?kes seisid su kõrval?kes siiani veel vastu peavad ja on su kõrval?Respekt üldse inimeste vastu? Jh, võiksin seda nimekirja jätkata, kuid mõttetult, sest me teame, et seda pole...PUUDUB. Respekt enda vastu? Ka see tõenäoliselt puudub. Alles on jäänud vaid isekus, enesekesksus...EGOISM.
Kuidas sa vastu pead selles vihkamises... põlguses? See laastab. Varsti on sinust alles vaid inimvare, kui sa seda juba ei ole. Sa tuled...hävitad...lõhud kõik, mille sa vähegi kätte saad...iga väiksemagi tugipunkti, mis sinu vastas olevat inimest veel püsti hoiab ja lahkud ilma häbi tundmata... süümepiinadeta...Ootad kuni inimesed on end taas püsti ajanud...näitavad ennast tugevamast küljest ja siis sa tuled taas nagu tuumakatastroof ning hävitad uuesti kõik, mis vahepeal sai kildudest kokku kleebitud lootes, et seekord jääb kõik püsima...
Kilde on järjest raskem kokku korjata...üha raskem ühendada.
Minu tugipunktidest on alles tolm, mis järgmise suurema tuulega õhku tõuseb ja kaob, endast tühja koha maha jättes. Võid edasi liikuda, siin pole enam midagi hävitada...