Ma olin täna terve päeva täiesti kindel , et ma blogin täna ja viimased 3 tundi isegi oli sellest täielik tuju aga nüüd järsku ei oska jälle midagi kirjutada , sest siia lihtsalt halama käia ei ole ka väga mõtet .Kuigi viimasel ajal ja ka varem on see peaaegu selleks koguaeg olnud , sest siia saab kõik kirja panna isegi kui te ei mõista .Kui see inimene ei mõista....
Kõik on viimasel ajal nii keeruline ja tundub , et läheb järjest keerulisemaks, ei oska kohe olla mitte kuidagi. Ei oska midagi öelda , teha ega ka tunda , mõelda. Tunnen ennast täieliku troublemakerina kellega igal sammul käib mingi katastroof kaasas ja ilmselt lihtsalt ei tunne ennast nii , vaid olengi.
Sest ükskõik mida ma puutun või millele mõtlen , kõik puruneb, hävineb ja lõpuks jäävad sellest ikka vaid killud järgi ja ega must endastki praegu midagi väga palju enamat alles ei ole , kui need samad killud....
Vähemalt hetkel on see hea , et kõike seda korraldamist ja asjadega mässamist on nii palju , et mõnekski hetkeks saab mõtted mujale aga ega nad kaua eemal olla ei saa, sest alati satub ette miski mis mulle meenutab...
Kõik asjad kasvavad samas juba üle pea. Kooliga on täielik jama ... healjuhul 3-4 tundi püsin koolis ja siis ka ära koju magama , sest ma ei suuda keskenduda ja hinded on ka viimase nädalaga väga jamaks muutunud aga nende nimel ma pean ennast kokku võtma , vähemalt mõneks ajaks...
Ja lootus annab jõudu... ei saa öelda ,et see on ainus mis mind hetkel koos hoiab aga mõneti kindlasti .Pigem võiks öelda , et see on ainus asi mis mu emotsioone mingiski mastaabis koos hoiab ja see on väga hea , hetkel vähemalt...kuni hetkeni mil ma enam ei jõua.
Nüüd veel 2 kuud vaeva näha ja siis saab vähemalt lavale tuua kõik need emotsioonid mis mind vähegi valdavad , teha seda mida ma armastan , olla hetkekski keegi teine...
Ja ma tean tegelikult ju , et see üks inimene on ka seal publikus, te kõik ilmselt teate juba kellest ma räägin , aga jh , ma tean , et ta on seal ja samas ma tean ka seda , et ta ei ole seal absoluutselt minu pärast , isegi mitte mingil määral ja ilmselt ei saagi kunagi olema ...aga siiski , millegipärast on see oluline , et ta seal oleks.
Ma rohkem ei kirjuta , asi kisub jälle mineviku & nostalgitsemise poole. Aga ma panen mõned pildid , mis silma jäin õhtu jooksul. Ma tean , et need on täpselt samamoodi nostalgiat täis aga vähemalt on midagigi ja mu blogger asendab ju täielikult tumblr'it.
Olgugi et totaalne koba ja seda täiesti ametlikult aga mulle meeldib see .Kõik see lumi ja laud ja adrenaliin...
Ma kuulen neid sõnu kümneid kordi iga pühapäev lisaks teistele lauludele , kui me jõulukontserdiks valmistume , aga ikka on need sõnad ainukesed ,mis juba mitmendat nädalat sealt koju jalutades mõttes on ...
No comments:
Post a Comment