Mida lähemale jõuab reaalsus ja arusaam, et varsti ongi kõik ja tuleb juba minna, seda suurem koorem tundub langevat südamele.
Veetnud viimased nädalad hommikust õhtuni sõbrannadega saan ma järjest rohkem aru, et see ei jää nii,et see saab olema palju raskem ja, et sellega murdub midagi kuskil sees.
Eile õhtul koos istudes ja kaarte mängides ei tundnud meist keegi kurbust, segadust, veel vähem meeleheidet. Naerdi ikka vanade naljade üle, kiusati üksteist juba möödunud teemadega, lahkudes joosti mööda treppe just nagu siis kui meil oli selleks veel palju aega. Nüüd aga kui üks meist on juba tulevikule vastu astuma saadetud ja teine on kohe kohe lahkumas on tunne nagu miskit ei jääkski alles, justkui kõik see lootus ja need lubadused oleks tühised ja katteta... Kuid ma loodan, et siiski mitte.
Kõike ei saa ju ka kaotada- meil on mälestused, hoolimine, igatsus... Heh, meil on skype!