Ülipikk aeg on mööda läinud ja tegelikult palju kordi on olnud neid kus ma tahaks tulla siia ja midagi kirja panna aga siis ma jälle mõtlen, et ah... ei hakka, seda vingumist ja hala ei ole siia vaja, seega tulen alles nüüd. Hmm, ja mis siis nüüd nii erilist on? Tegelikult väga midagi , aga ma sain lõpuks mõnda aega olla teises keskkonnas, lihtsalt maha rahuneda, eemal olla ja oma mõtteid mõelda. Ma arvan, et see on piisav põhjus miks nüüd uuesti kirjutada, vaatenurk on veidi teine :).
Sain nv aega, et nautida pealinna elu ja kui nüüd aus olla, siis ma täielikult mõistan miks ma ikka ja jälle tunnen ennast siin nii halvasti. Põlvas lihtsalt ei ole võimalik õnnelik olla!( Vähemalt minul mitte ). Siin lihtsalt on kõik nii masenduses, topivad oma nina igale poole kuhu see ei kuulu, rikuvad kõigi suhteid kuna nad ise ei suuda õnnelikud olla, siis ilmselt tuntakse, et ka keegi teine ei tohiks rõõmu tunda ja see ei ole kaugeltki õige.
Igastahes nautisin ma iga hetke sellest ajast, mis ma eemal veetsin ja nüüd ma järjest rohkem tunnen kuidas ma juba tahaksin abiturient olla ja lõpetada ja siit võimalikult kaugele ära minna. Muidugi kaasneb kõige sellega ka see kurbusetunne, kui seda nii võib nimetada, et vaid aasta on jäänud ja siis me kõik läheme ära laiali... kõik need head sõbrad, kellega praegu veedetakse aega koguaeg ninapidi koos olles lähevad ka kuskile ära, järjest vähem tuntakse üksteise vastu huvi ja ükshetk lihtsalt unustataksegi. Ollgu liialdan, kõiki me ei unusta, kuid siiski ei ole see enam see .. ja see on just see, mida ma selliste asjade juures kõige rohkem vihkan. Kõik võiks olla ikka nii, et vahet ei ole kuhu me läheme, kaua me oleme siis kui me kohtume oleks kõik ikka nii nagu vanasti.
Paar asja sai ka välja ära mõeldud selle 7 tunniga, mis kulus sinn ja tagasi sõiduks.
Kõigepealt otsustasin, et oma selle suve veedan vähemalt mingis osas oma vanade kolleegidega ja ikka seal Vene piiri ääres ja ilmselt seda ka sellepärast, et kui ma peaks suve ka siin veetma, siis ilmselt ma kitkuks iga oma juuksekarva ka vabatahtlikult endal peast välja, lihtsalt nii eneserahustuseks... ma ei suudaks.
Siis suutsin välja mõelda lõplikult selle õppesuuna, mida ma loodan pärast gümnaasiumi lõpetamist järgima hakata. Kuid seda veel esialgu...mind teades, siis võin veel 10 korda ümber otsustada.
Aga sellegipoolest oli mul kohutavalt mõnus ja rahulik! nädalavahetus, mille laadsed võiksid kõik olla .
Kõige tähtsam selle sõidu puhul oli kleit, mille tõttu me selle üldse ette võtsime ja selle ma ka leidsin, niisiis on pulmadeks kleit olemas. Milline, seda näete kunagi, kui pulmad läbi on :)
Aga asjalood on nüüd nii, et autokooliga olen peaaegu ühel pool ja 18 triivib järjest lähemale, samuti üritan ka edaspidi siia tihemini jõuda.
Tsaud, S.
