"The violent delights have violent ends
And in their triumph die
Like fire and powder which, as the kiss, consume."

- Romeo & Juliet, Act II, Scene VI

Ehk on keegi, kes mõistab... võiks ju olla.

Eilsel õhtul lahatud olukorrad, millest rohkem ei räägita justkui oleks tegu millegi õudsaga, kuid võibolla ongi. Selle juures valatud pisarad ja kahe inimese täielik üksteise mõistmine teemal, mis on ühiselt läbi elatud, kuid samas ka nii erinevalt ja seda kõike selleks, et inimesi ühendada... Olgu see siis läbi raskete aegade, haiget tegevate mälestuste või veidi lihtsamat teed pidi. Oma õige koha õige inimese kõrval leiame me kõik omal õigel ajal.

5 kuud viimasest avamisest, ehk hakkab seda nüüd tihedamini juhtuma.
S.

Stars shine brighter around you.

Uskuge või mitte aga ma olen nüüd jälle siin ja jälle kirjutan.
Ülipikk aeg on mööda läinud ja tegelikult palju kordi on olnud neid kus ma tahaks tulla siia ja midagi kirja panna aga siis ma jälle mõtlen, et ah... ei hakka, seda vingumist ja hala ei ole siia vaja, seega tulen alles nüüd. Hmm, ja mis siis nüüd nii erilist on? Tegelikult väga midagi , aga ma sain lõpuks mõnda aega olla teises keskkonnas, lihtsalt maha rahuneda, eemal olla ja oma mõtteid mõelda. Ma arvan, et see on piisav põhjus miks nüüd uuesti kirjutada, vaatenurk on veidi teine :).
Sain nv aega, et nautida pealinna elu ja kui nüüd aus olla, siis ma täielikult mõistan miks ma ikka ja jälle tunnen ennast siin nii halvasti. Põlvas lihtsalt ei ole võimalik õnnelik olla!( Vähemalt minul mitte ). Siin lihtsalt on kõik nii masenduses, topivad oma nina igale poole kuhu see ei kuulu, rikuvad kõigi suhteid kuna nad ise ei suuda õnnelikud olla, siis ilmselt tuntakse, et ka keegi teine ei tohiks rõõmu tunda ja see ei ole kaugeltki õige.
Igastahes nautisin ma iga hetke sellest ajast, mis ma eemal veetsin ja nüüd ma järjest rohkem tunnen kuidas ma juba tahaksin abiturient olla ja lõpetada ja siit võimalikult kaugele ära minna. Muidugi kaasneb kõige sellega ka see kurbusetunne, kui seda nii võib nimetada, et vaid aasta on jäänud ja siis me kõik läheme ära laiali... kõik need head sõbrad, kellega praegu veedetakse aega koguaeg ninapidi koos olles lähevad ka kuskile ära, järjest vähem tuntakse üksteise vastu huvi ja ükshetk lihtsalt unustataksegi. Ollgu liialdan, kõiki me ei unusta, kuid siiski ei ole see enam see .. ja see on just see, mida ma selliste asjade juures kõige rohkem vihkan. Kõik võiks olla ikka nii, et vahet ei ole kuhu me läheme, kaua me oleme siis kui me kohtume oleks kõik ikka nii nagu vanasti.
Paar asja sai ka välja ära mõeldud selle 7 tunniga, mis kulus sinn ja tagasi sõiduks.
Kõigepealt otsustasin, et oma selle suve veedan vähemalt mingis osas oma vanade kolleegidega ja ikka seal Vene piiri ääres ja ilmselt seda ka sellepärast, et kui ma peaks suve ka siin veetma, siis ilmselt ma kitkuks iga oma juuksekarva ka vabatahtlikult endal peast välja, lihtsalt nii eneserahustuseks... ma ei suudaks.
Siis suutsin välja mõelda lõplikult selle õppesuuna, mida ma loodan pärast gümnaasiumi lõpetamist järgima hakata. Kuid seda veel esialgu...mind teades, siis võin veel 10 korda ümber otsustada.
Aga sellegipoolest oli mul kohutavalt mõnus ja rahulik! nädalavahetus, mille laadsed võiksid kõik olla .
Kõige tähtsam selle sõidu puhul oli kleit, mille tõttu me selle üldse ette võtsime ja selle ma ka leidsin, niisiis on pulmadeks kleit olemas. Milline, seda näete kunagi, kui pulmad läbi on :)

Lisaks sai ka veidi teisi sisseoste tehtud ja Teletorni külastatud.

170 meetrit tühjust... tunne oli ka täpselt selline.( Ja saladuskatte all võin öelda, et 3 inimest pidid mind turvama ja kramplikult kinni hoidma, et seda pilti oleks võimalik üldse teha ja ma nõustuks sinna peale seisma.)

Aga asjalood on nüüd nii, et autokooliga olen peaaegu ühel pool ja 18 triivib järjest lähemale, samuti üritan ka edaspidi siia tihemini jõuda.
Tsaud, S.

The dream that they are selling you for houndred dollars and some change...

Küll ma olen siia päris kaua juba üritanud jõuda , aga alati on kas midagi tähtsamat ette tulnud või olen viimasel hetkel otsustanud, et mul ei ole ikkagi midagi tähtsat siia kirja panna.
Ega praegune hetkgi väga eelnevast ei erine, kuid millegi poolest ikka, et ma seekord otsustasin siiski selle linki lõplilkult avada.
Viimased ajad on olnud väga keerulised. Olen saanud isegi palju mõelda... kõige üle. Ja täna ühe väga toreda inimesega rääkides jõudsin ma taaskord arvamusele , et ma igatsen vanu aegu tagasi. Okeei , mitte kõiki , kuid siiski mõnda. Pigem just neid tolleaegseid häid suhteid mitmete sõprade/sõbrannadega kes tänaseks võib öelda , et on väga kaugeks jäänud. Mis on küll kurb, kuid that's life!
Ja kui lugeda tagasi mõne postituse võrra olen ma täiesti raudpolt kindlalt väitnud , et ma olen muutunud ja täiesti uus inimene. Ega ikka ei ole küll :) No tõesti ei saa öelda , et ma see sama väike naiivitar olen, kes ma siis olin aga ega ma nii palju ka muutunud ei ole. Praegu ajale tagasi vaadates võin öelda , et elasin läbi lihtsalt ühte mu elu siiani kõige raskemat perioodi aga praegu ma võin öelda, ma olen õnnelik , et see oli. Nüüd ma oskan ka sellises olukorras käituda ilma , et ma teistele massiliselt haiget teeks. Ja nagu mu motivatsiooniplakat edastab siis "Vahel võib olla õnn see, kui sa ei saavuta seda mida olid ihaldanud.", eks selles mingil määral tõde ole, me lihtsalt avastame selle hiljem.

Kui minna nüüd kõige juurde mis vahepeal juhtunud on , siis Kaisa pidas maha ühe suurema pralle. Preili sai 18.

Lemmikneiud! :)
Siis selle toreda uudise juures pean ka ära mainima , et mu nunnukat ei ole meie seas enam.

Kahju küll , aga nii need asjad on läinud.:S
Aga vaatamata sellele hakkab kooliga lõpuks vist korda saama. Või on lihtsalt liiga vara hõisata? Igastahes otsustasin , et tuleks korralikult koolis hakata käima ja tegin asjaga juba algust. :) Kippari ja Punak juba premeerisid mind juba "5"'ga perioodihinnetes, milles ma olin väga üllatunud aga mulle iseenesest meeldib. Nüüd peab veel mõned tööd ära vastama ja siis on ehk asjaga juba paremuse suunas liigutud :)
Vaikselt tegelen sünnipäeva korraldamisega, sest siiski ma loodan et sellest tuleb eriline ja meeldejääv üritus . Nii mulle kui kõigile mu külalistele .Aga we'll see !

Seatud on endale uued challenge'id , kaugele ma nendega jõuan eks seda näha ole .
Peaks joonistama (uitmõte) või kuidas seda iganes nimetatakse , aga peaks tõesti. Pliiatsit ,millegi jaoks millesse kõik oma emotsioonid panna , pole ammu käes hoitud. Oleks juba aeg...

I want to fly , can you take me far away . Give me a star to reach for , tell me what it takes...
Teie S.

i'm all out of faith, this is how i feel.I'm cold and i am shamed , lying naked on the floor

Võib ametlikult kokku võtta selle perioodi kus ma enam ei jaksa. Sest lihtsalt ei jaksagiiii!